Toit on minu elus tähtsal kohal olnud nii kaua, kui end mäletan. Kokkasin meelsasti juba lapsena ning minu professionaalne elu on suuresti olnud seotud toiduga. Olen hariduselt ajaloolane, ülikooli kõrvalt õppisin kondiitriks, asutasin väikese jäätisevabriku ning käivitasin kohviku.

2020. aastal tegin pikalt planeeritud pöörde. Alustasin õpinguid New Yorgi Integratiivse Toitumise Instituudis(Institute for Integrative Nutrition), mille lõpetasin Health Coachi ehk tervisetreenerina.

2024. aastal lõpetasin Rahvatervise Akadeemia toitumisnõustaja eriala ning õpin hetkel lisaks kognitiivset käitumisteraapiat.

Mul on läbi elu olnud söömise ja oma kehaga keerukas suhe. Ühelt poolt on see tulenenud mõistagi sotsiaalsetest stigmadest ja kehaideaalidest ning kodust kaasa tulnud väärtustest. Teisalt on keerukust süvendanud toidu keskel töötamine – vahetevahel poolkohustuslik pidev söömine ja maitsmine ning siis kompenseerimiseks piiramine ja ekstensiivne trennitegemine. Ja ikkagi mitte kunagi endaga rahulolemine.

“Tipphetkedel” olen nädalate viisi söönud minimaalselt, mõnel päeval üldse mitte ja sekka treeninud 1-3 x päevas. Tervete toidugruppide välistamine või söömisakna piiramine mõnele tunnile päevas ning seedimist kiirendavate või isu pärssivate (küsitava väärtusega) toidulisandite ja stimulantide tarbimine on vaid ekstreemsemad näited mu kunagistest praktikatest.

Need “tubliduseperioodid” on alati vaheldunud “libastumistega”, mis tegelikult on tähendanud lihtsalt seda, et mu keha on meeleheitlikult püüdnud mind elus hoida.

Tervislik toitumine on alati minu jaoks oluline olnud, aga mu arusaam sellest, mis on tervislik, on ajas oluliselt muutunud. See ei ole ainult mikrod, makrod ja kalorid. Tähtsamad on mõtted ja suhtumine.

Olen sellest johtuvalt iseenda suhet toidu ja kehaga palju muutnud. Ehkki see teekond on olnud nagu Ameerika mäed – ning kestab oma konarustega ilmselt elu lõpuni – saan öelda, et tean, kuidas endaga rahu teha ning söömisest ja elust rõõmu tunda.

Mul on kaks last ning olen kaks aastat Tartu Jaan Poska Gümnaasiumis noori toitumis- ja kehateemadel nõustanud ning harinud.

Emana on mulle hingelähedane ja aktuaalne, kuidas kasvatada lapsi, kes tunnevad end oma kehas enesekindlalt ning oskavad teha iseendast lähtuvaid valikuid. Siinjuures ei saa mööda ka mustrite murdmisest – ükski laps ei peaks ellu astuma väärastunud arusaamaga oma kehast ja selle väärtusest. See arusaam võib, aga ei pruugi tulla kodust, kuid kindlasti saab kodus kasvatada sirget selga ja luua toetava väärtusruumi. Et järgmine põlvkond saaks keskenduda oma elus olulisematele asjadele kui kalorite või rasvavoltide loendamine ja enese teistega võrdlemine.